Artikkel on avaldatud hobuajakirjas RIDE 2-3/2021.
Kas sa oled vahel mõelnud, mis on ühist sellel, kuidas sa hambaid pesed, kuidas telefonis sõnumit toksid, õues koera jalutad või hobusega ratsutad? Kas nendel tegevustel üldse on mingi ühine nimetaja?
Selleks ühiseks nimetajaks oled sina ise, sinu keha ja sinu mõtted. On ütlus – nii nagu me teeme üht asja, nii me teeme kõiki asju. Meil kõigil on välja kujunenud teatud harjumuslik enesekasutus, mõtte- ja liikumismustrid, mis käivituvad kõigis meie tegevustes – olgu selleks siis hammaste pesu või galopiletõste. Need mustrid võimenduvad, kui oleme elevil või stressis. Kui meil on hambaid pestes õlad pinges ja me surume hambaharja kõvasti pihku, siis on meil ilmselt ka rabe ja pinges ratsmekontakt.
Ratsanik, kes soovib olla oma hobusele võimalikult hea partner, peaks olema teadlik oma harjumuspärasest enesekasutusest. Kas need harjumused toetavad või takistavad parimaks võimalikuks ratsanikuks saamist? Sellele küsimusele aitab vastust leida Alexanderi tehnika.
Alexanderi tehnika (edaspidi AT) on õpetus loomulikkusest ja efektiivsusest. Võib ka öelda, et AT tunnis uuritakse, mis takistab meil loomulikult ja efektiivselt toimida ning kuidas need takistused kõrvaldada. „Kui lõpetad vale asja, siis õige juhtub ise,” ütles F. M. Alexander (1869-1955), Austraalia päritolu näitleja, kes kaotas esinedes ülepingutusest hääle ning selle taastamiseks töötas aastate jooksul välja teadliku enesekasutuse õpetuse, mida täna tuntakse Alexanderi tehnika nime all.
Kuna F. M. Alexander oli ise näitleja, siis esmalt jõudis AT näitlejate ja muusikute ringkondadesse ning praeguseks on see paljudes riikides, kaasa arvatud Eestis, õppeainena teatri- ja muusikakoolides. AT kasulikkusest on rääkinud sellised armastatud näitlejad nagu Alan Rickman ja Ralph Fiennes. Viimane neist on öelnud: „Hea õpetaja käe all on AT hindamatu kõigile, kes soovivad säilitada tervislikku füüsist ja joondumist.” Oma eesmärkide saavutamisel on AT-st abi saanud kirjanikud (näiteks Aldous Huxley ja Roald Dahl), kunstnikud, sportlased (aerutajad, tõstjad, kergejõustiklased, jooksjad jne), arstid ja teadlased. Ratsutamispedagoogikasse spetsiifilisemalt hakkas AT jõudma eelmise sajandi teisel poolel. Paljud ratsutajad ja ratsutamistreenerid on tänapäeval võtnud kas AT tunde või õppinud ise AT õpetajaks.
Ratsutajatena on meil kõigil võrdlemisi selge ettekujutus sellest, milline me soovime, et oleks meie hobune – pingevaba, kuid samas tugev, hea tasakaalu ja enesekandmisega, rõõmsalt ratsmes ja elastselt läbi selja õõtsumas, tundlik ratsaniku märguannetele, aga mitte ülereageeriv. Kui sina oleksid hobune, kas sul oleks need omadused? Öeldakse, et hobune saab olla ainult nii hea, kui hea ta ratsanik võimaldab tal olla. Seega on oluline, et ratsutajad arendaksid endas just neid samu omadusi, mida nad ootavad oma hobuselt. Rühimehhanismid on hobusel ja inimesel väga sarnased. Richard Weis, rahvusvahelise kaliibriga ratsutamistreener ja AT õpetaja, on öelnud: „Hea hobune annab ratsutajale Alexanderi tehnika tunni ja hea ratsutaja annab hobusele Alexanderi tehnika tunni.”
Efektiivne liikumine eeldab koordineeritud pea, kaela ja selja omavahelist suhet, mille tulemusel selg pikeneb ja laieneb. Tugev ja toetav selg võimaldab jäsemetel liikuda kergelt ja elastselt. Sellist enesekasutust pidas F. M. Alexander inimese loomulikuks kaasasündinud omaduseks. Väikeste laste juures on selline sundimatult vaba ja tasakaalus liikumine veel olemas. Paraku teeb elu omad korrektiivid. Pinged, nii füüsilised kui psühholoogilsed, hakkavad kuhjuma ning meie loomulikku enesekasutust pärssima. Alexanderi tehnika õpetab neid pingeid märkama ja teadvustama ning seejärel vabastama. AT suurim kasu ratsanikele seisneb tasakaalu, tunnetuse ja teadlikkuse arendamises. Paranenud enesekasutus tähendab seda, et vähem tehes saavutatakse rohkem ning välditakse vigastusi.
Mis meid motiveerib? Inimesena, ratsutajana, sportlasena – mis on see, mis käivitab meis huvi enese vastu? Kas meil üldse on huvi uurida, mida ja kuidas me teeme ja kuidas see mõjutab meid ennast ja teisi meie ümber, näiteks hobust? Sageli on motivaatoriks valu. Üle poolte AT tundi tulijatest kurdab selja- või kaelavalu üle. Valusa seljaga ei ole tore ratsutada. Võib juhtuda, et arstid on soovitanud ratsutamisest hoopis loobuda.
Võib-olla motiveerib meid ratsutajana soov olla nagu kuninganna Elizabeth II? See tähendab olla kõrge eani krapsakas ja heas vormis ning võimeline nautima hobuse seljast kaunist loodust. Igat ratsutajat võiks motiveerida soov avastada nii endas kui oma hobuses looduse poolt kaasa antud potentsiaal. Sportlase eesmärgiks on see potentsiaal arendada võimaliku maksimumini ilma ülepingutuse ja vigastusteta. Ega Carl Hester, mitmekordne Suurbritannia olümpiakoondislane, pole ilma põhjuseta öelnud: ”Alexanderi tehnika on üks väärtuslikumaid tööriistu, mida ratsutaja võib omada.”
Tekst: Karmen Haiba, Alexanderi tehnika õpetaja